Tere-tere.

Minu pea 6 -kuuseks saaval krantsipoisil on tõsiseid probleeme õues liikumisega.

Õue minekuga, kui sellisega, probleeme ei ole - rihma kätte võtad, pisut pelgab, aga saab kohe üle enda pelgusest.
Küsib ise õue. Häda teeb ilusti õue, kuigi nagu kutsikale kohane, mõni väike piss ikka vahel tuppa juhtub, aga selles ei ole probleemi - ei karista ega midagi, lihtsalt kõva sõnaga "EI TOHI" ja koristan rahulikult tehtu ära. Saab aru ilusti, et ei tohi, laseb kõrvad alla ja häbeneb natukene aega. Vahest kui naksab või mingit pättust teeb, siis saab ikka natukene tutistada, aga hoiame seda nii minimaalsena, kui võimalik ja "karistus" on kõva häälega "ei tohi". Ta on selline pisut õrnema hingega, kuid väga tark poiss. (Käskluste õppimine ei ole tema jaoks absoluutselt mingi probleem; kiire õppija)

Õue minnes on kaasas kõiksugu maiused, olen kaasa võtnud päris tihti ka palli või misiganes meelismänguasja. Aga abi on nendest üsna harva, kui kodupoole kiskuma hakkab.

Jookseb siis õue, teeb oma häda ära ja HOPSTI, temal on vaja nüüd kohe ruttu tuppa tagasi minna. Kui üritad teda utsitada ikka edasi minema, siis ta keeldub kategooriliselt ja ABS pidurid lülituvad sisse niiet koliseb. TIRIB lausa koju.

Aga!

Vahel on ka erandeid, näiteks õhtul enne magama minekut õues käies,läheb ta ise edasi, uurib, nuusutab, tunneb ennast hästi, mürab, vahest olen saanud isegi ta lahti lasta ja temaga päris pikalt mängida. (Tihti rihmast lahti lasta ei saa, kuna elame linnas ja liigub üsna palju koeri ja vahest on ka mingi hirmutav müra vms, ei hakka riskima plehkupanekuga.) Vahest isegi hommikul on tal põnev ja huvitav kusagile eemale liikuda ja oma häda teha ja uurida ümbrust.

Ja siis mõni teine päev jälle, ei lähe kaugemale oma enda akna alt ja tahab paaniliselt koju. Jusiis on kodus turvaline ja hea. Olen proovinud ka tihemini õues käia, et ta harjuks. (Vahepeal juba arutlesin,et ehk on tegu ilmastikuga ,et ei taha õues olla vms; tal on ikka mingi aluskarv olemas, -5 ei ole tema jaoks mitte mingi probleem, üle selle läheb juba jope selga.)

Arvestades kõiki neid tegureid oleks minul siiski soov õpetada ja harjutada ta ka õuemeluga, et ta ei jääks nelja seina vahele enda "mugavustsoonist" kahekümne küünega kinni hoidma ja tahaks ka vahelduseks teiste kutsadega suhelda ja mürada ning rohkem kui 5 minutit värsket õhku hingata.

Sellepärast küsingi teilt, kallid Koer.ee foorumlased, nõuandeid/abi. =)
Suured tänud juba ette ära!

Soovitan liituda mõne kutsikakooliga, kus koer saab suhelda teiste koertega ja näeb, et see on fun. Minu teada on eraldi olemas sotsialiseerumisgrupid. Usun, et läbi positiivsete ja huvitavate kogemuste saab ka väljas käimisest lõbus tegevus Igatahes edu!