Meil on kodus 3kuune emane kutsikas (saksa lambakoera moodi koer, mitte puhtatõuline), meil on ta olnud kaks nädalat. Kutsikas närib kõike, mis ette jääb - oma mänguasju, jalanõusid, seinanurki, mööblit, õues trepiäärt, väravat jne. Peale selle, ja see mis just eriti probleemi tekitab, on see, et ta närib (nii väikse koera puhul ei kasutata vist veel sõna hammustab) inimest ja kõike, mis inimese küljes on - püksisäärt, põlvi, varrukat, kätt, kui saab siis lööb hambad ka näo juures kokku. Tahame teda kasvatada õuekoeraks, kes valvab kodu ning on hea kaaslane perele, kus on ka väiksed lapsed. Praegu me aga ei saagi teda lastega kokku lasta, sest ta teeb neile väga haiget, ise arvab aga muidugi, et see on mäng (tirib riideid ja jalanõusid + hammustab käsi ja jalgu). Olen katsetanud mitmeid õpetamis-, karistamismeetodeid, aga need ei aita üldse, vähemalt siiamaani mitte. Lugesin, et kui koer tuleb juurde ja hammustab/närib inimest, siis ei tohi talle tähelepanu pöörata ja tuleb minema kõndida - meie puhul ei tule see kõne allagi, sest koer jookseb tuhatnelja meile järgi ja haarab uuesti püksisäärest kinni ning ripub seal ka siis, kui inimene kõnnib või isegi jookseb. Oli ka õpetus, et tuleb öelda keelava häälega EI või teha valuhäält, et kutsikas aru saaks, et inimesel on valus. Meie oma ei tee väljagi. Oleme siis lihtsalt, selleks, et oma nahka päästa, ta eemale lükanud või tagumiku pale õrna laksu andnud või siis nina peale nipsu teinud, aga tundub, et koer muutub selliste asjadega aina vihasemaks ja tuleb aina kurjemalt närima/hammustama. Ka süles olles tahab ta kätt või nägu hammustada. Kuna me oleme koeraga päeval õues, siis ei saa ka sellist asja katsetada, et kõnnime minema ja jätame ta üksi, sest aias on ohtlikke kohti, kuhu ta sattuda ei tohi. Soovitus oli, et kui toas kutsikat õpetada ja ta inimesele haiget teeb, tuleb ta üksi jätta ja ise teise tuppa minna, aga aias saab ta ju igale poole järgi tulla ja õue me teda üksi veel jätta ei saa. Täiesti lootusetu ta siiski vist pole, sest tududa tahab ta just inimese juures, ka süles. Siis on ta hästi armas kutsu ja pärast ärkamist ka ning siis kui ta pole pikalt kedagi näinud ja kohtab inimest. Siis on ta sõbralik, liputab saba, limpsib nägu ja käsi ja on lihtsalt üks suur rõõmurull. Kohe varsti aga hakkab teine mäng peale - püksisäärest kinni ja sikutama.
Loomaarst ütles, et kisada koera peale ei tohi, tuleb keelavat häält teha. See pole üldse aidanud, koer muutub aina agressiivsemaks, kui tema peale kuri olla või ta eemale tõugata, pahandada. Pealegi hammustab ta peaaegu vere välja, hambad on väga teravad. Seega pole see sõbralik närimine, vaid võrduks suure koera puhul hammustamisega. Tal on palju mänguasju ja alati, kui ta meid hammustama tuleb, üritame talle mänguasja nina alla pista, aga ta tahab just inimest "murda". Lugesin just, et arvatavasti teeb kutsikas nii, sest ta pole õppinud, et inimesega ei mängita nii nagu oma teiste koertega ja tõepoolest, tema elas kuudis koos ema ja õdede-vendadega ning inimesega eriti kokku ei puutunud. See pole aga enam õigustus, sest kui me seda temast praegu välja ei juuri, siis suure koerana peab ta olema ketikoer, aga see pole meil kuidagi plaanis ja meie hoovis pole kohtagi, kuhu ta ketti panna. Palun soovitage/õpetage meile häid nippe, kuidas õpetada kutsikat inimest ja tema riideid mitte närima. Lisaks ei oska me teda kuidagi karistada, kui ta närib valet asja, on lillepeenras või kaevab kuskil. Reageering on see, et ta tuleb inimesele "kallale".

Sellisel juhul äkki on abi "Koerakuulajast"(J. Fennell), tundub, et tegemist on domineeriva isendiga. Ise olen karm inimene ja oma kunagist hammustavat koerahakatist kohtlesin karmilt. Hammustamise eest raputasin turjast, sai ka selle peale kurjaks, aga õnneks õppis väga varakult elementaarseid käsklusi täitma. Peale karistamist istus käsu peale maha ja sai preemiat. Tasapisi õppis mängimiseks oma mänguasju tooma, kui hambad sügelesid. Ma ei lubanud kellelgi koera käega õrritada või käega mängida nagu mõnikord tehakse.Ja energiline kutsikas oli palju talutavam, kui ta oli pikalt jalutada saanud, üldse on vaja kuidagi see energia ära maandada, kas mängides, õpetades või jalutades. Loodetavasti saate sellest kombest jagu, võib- olla oskab mõni koertetreener abiks olla. Kindlasti on vaja palju visadust ja sihikindlust. Lohutuseks niipalju, et mina oma kunagise hammustaja kombe juurisin nii põhjalikult välja, et võisin temaga tõesti liikuda ükskõik kus, ilma, et oleksin pidanud midagi kartma, kuigi alguses olin väga ebapopulaarne, kõik teised inimesed olid head ja mina see ainuke paha.

Mul endal on kutsikas nyyd pea 4 kuune ja sellest püksisäärest tirimisest ja käte närimisest saime üsna ruttu lahti. Tavaliselt ta tahtis säärde kinni haarata siis kui keegi kõndis, mõjus see kui seisma jääda ja turjast kinni võtta, vajadusel maha suruda ja oodata kuni ta rahuneb. Kui rahuneb, siis kiita.
Mõjus ka see kui hoida mänguasja käepärast ja siis visata talle seda ja lasta tal palli püüda ja ära tuua, see väsitab kutsikat. Üldiselt minu kuts oli alati püksisääre asemel nõus mänguasja võtma. Aitab ka see kui jääda seisma ja öelda järsult EI, siis kuts tavaliselt veidi ehmub või vatab vähemalt, et mis toimub ja siis kiita kui ta lõpetab sikutamise.
Mina õpetasin üsna vara ka selgeks käsu ANNA, ehk siis kui viskad mänguasja, koer toob ära, ütled ANNA ja paned maiuse nina ette, kuts laseb mänguasja lahti ja saab maiust. Seda peab pikalt harjutama maiusega, hiljem harjub juba niisama andma.
Püksisääre lahti laskmisel täpselt samamoodi, anda käsk ja kiita maiusega. Ehk on veidi abi:)

Minu koeral (sakslasel) oli samuti varem see närimise komme, aga nüüd on ta poole aastane ja neid vanu trikke enam ei tee.

Meil on kodus 2-kuu vanune husky poiss. Ja ka tema on hammustaja. Jookseb meie kolmeaastasele pojale järgi ning hammustab kust iganes kätte saab, sikutab riietest ja hammustab varbaid. Olen aru saanud, et eks see ole mäng aga kuna ta hammustab täitsa valusalt, siis olen püüdnud asjaga tegeleda. Samas maiusega meelitamist ei ole veel proovinud. Püüan sellega tegeleda.