Mida küll võtab riik ette nende inimestega ,kes hukkavad metsas,lagendikel lahtisi koeri,nii öelda oma lõbuks,raha trahv,vaevalt see kedagi takistand on.Alles see oli, kui inimene otsutas endalt elu võtta,peale oma koerade julma hukkamist,ikka riik passis pealt tatt ripakil nagu nuum- mullikal,kas oodatakse ,et juhtuks see kõige hullem ,kui raevund koera omanik haarab ka ükskord relva ja kihutab dibiilist jahimehele kuuli pähe...siin kohal võiksid riigi isad seadused üle vaadata ja neid karmistada,kurat no kaua see jama siis käib,ega kõikk inimesed ei ole ühtemoodi kannatlikud...
Õnneks ei ole minu koertega seda juhtund,aga pean ,siis ma kogu aeg ,kui metsa ,põllule koertega lähen ,valvel olema ja küüsi närima,et ega mõnda nõdrameelset dipiili kuskil metsatukas passi...riik nagu ootakski,et oma kohust tehtaks selliste haigete jahimeestega...

Väga kurb teema, meil tõesti võib kahjuks jahimeheks saada peaaegu igaüks, keegi ei küsi inimese eetikast ega muust taolisest. Isegi oma õues ja peremehe kõrval olevaid koeri on maha lastud. Kuni karistused on sümboolsed ja jahimeeste seltsile tema maine korda ei lähe, asi vaevalt paraneb.
Õnneks on jahimeeste hulgas siiski ka teistsuguseid inimesi. Selle ära visatud õnnetu olevuse, kes praegu minu koer on, leidsid ja toimetasid õigete inimeste juurde just jahimehed.