Mul käib tütar Järve tallides ratsutamas ja kuna mu mōlemad koerad on autosōiduhullud, siis nemad on alati ka kaasas, ainult et istuvad autos. Omal hakkab seal maneezis pika ootamise vaatamise ajal külm ja küsisin treenerilt, et kas seal pōldude vahel on koht ,kuhu vōiks ka koertega vahepeal jalutama minna.

Kuna kōik paistavad olema omanikuga maad ja niidetud ka kōik, siis kindluse mōttes küsisin ja sain ka vastuse, et vot siit ja sealt, et vōib minna ja läksingi täna esimest korda ja ka viimast. Jōudsin koertele rihmad kaela panna ja astuda autost mööda sōiduteed vōibolla viis sammu, kui ilma mingi hoiatuseta kargas kaukaasia ja sakslasesegu koeramürakas mu nooremale koerale kōrva kinni. Perenaine seisab oma hoovis ja kutsub malbel häälel koera, kes ripub minu ühe koera kōrva küljes ja lahti ei lase ega mind ei karda. Mina tagusin jalgadega kuis jäksasin ja lōugasin, et vōtku oma koer ära-läks jupp aega, kui proua oma koera kätte sai ja maja ette ketti pani, kui seda tamiili ketiks kutsuda saab üldse.

Minu koer šokis-karjub, verd igal pool ja tuleb proua, kes lōi mind täiesti tummaks öeldes, et ikka juhtub, polevat ammu juhtunud ka juba! Ja jutustab, kuidas ta ise ōues olles alati laseb ka koera lahti mis siis, et too üldse sōna ei kuula aga ta onju nii armas. Päeval, kui tädi juures olemisest isu täis, lōbustab koer ennast sellega, et ajab taga naabrite lambaid ja hobuseid aga ikka on nunnu ja tark on ka, sest üldse loomi taga ajades ei haugu. Ja kunagi on naabrimeest ka hammustanud aga see oli juba ammu ja unustatud asi.

Ma küsisin siis läbi selle jama, et milleks koera üldse lahti lasta, kui ta sōna ei kuula, et ta on ju ka lastele ohtlik, keda liigub tallide ümber nii palju aga proua vaatab mulle otsa, naeratab ja ütleb, et ikka peab ju koer liikuda saama, eks ju minagi nüüd selle segaduse korraldasin, kuna otsustasin koertega jalutada. Tädi tōi abivalmilt vesinku ja üritasin värisevat koera puhastades aru saada, kust ja mis on katki ning minu kōrval täiesti süüdimatult rōōmsameelne tädi, kes üritab mind lohutada, et tegelikult vist ikka midagi väga hullu ei paista olevat ja ärgu ma ikka enam autost oma koeri seal välja vōtku.

Palusin hoiatuse suurelt ka Järve tallidesse üles panna, sest seal on minuteada päris mitu koeraomanikku, kel ka koer autos kaasas, et jumalapärast ärgu koera pissitama mingu ja lapsed kōik otse tallist vupsti autosse, et ei mingit liikumist seal ümber.Vot selline tore nädalalōpp meie peres. Ma ei oskagi midagi muud ette vōtta sellise vahejuhtumiga, kui ennast koerainimeste seltsis lihtsalt tühjaks rääkida ja ära kituda.

Päris hirmutav lugu! Jube,et selliseid lugusid jagub ikka ja jälle.Ma ise olen oma koertega sellised asju läbi elanud ja ka tuvusringkonnas on niisuguseid lugusid küllaga.Üks õnnetum lugu oli,kui kenal näituseplaaniga võetud kutsikal jalutuskäigu ajal üks lahtiselt jooksev murdjakoer lihtsalt pool kõrva ära hammustas. Rääkimata sellest,et näitsuekarjäär sel koeral ei tulnud,on selline rünnak sageli ka koera psüühikale laastav.Eks katsu hiljem kasvatada koerast teiste suhtes tasakaalukalt käituv ,julge ja rahumeelne koer! Mõnel õnnestub,mõnel jäävad "kiiksud" eluks ajaks. Head paranemist koerakesele ja loodetavasti jääb niisuguseid süüdimatuid koeraomanikke aina vähemaks!