Kaitsekoolitus võib võhikule tunduda üsna jõhker: koer ripub hammastega vatikostüümis inimese küljes, inimene võitleb temaga ja mõlemad teevad hirmsaid hääli.
Kaitsekoolituse eesmärk pole siiski mitte koera hammustama õpetada, vaid õpetada koerale kontrolli äärmuslikes olukordades ning tema kvaliteeti määratleda. Selline koer hammustab vaid siis, kui on omanikult vastava käskluse saanud.
“Mul koer on liiga sõbralik ja ma tahaks teda kurjemaks saada. Kas võtate mind trenni?”
Nii küsitakse minu kui kaitsekoolitustreeneri käest sageli. Enamik selliseid küsimusi on tingitud teadmatusest ja väärarusaamadest ning on seetõttu sügavalt ekslikud.
Miks te koeri kurjaks ajate, miks te tahate, et nad inimest hammustaks? Koer ei tohi üldse inimest hammustada!
Enne kui teemaga edasi minna, täpsustan: kaitsekoolitus või varrukatrenn, nagu paljud seda kutsuvad, ei ole kuidagi seotud koerte kurjaks ajamisega.
Võib-olla leidub neidki, kes loevad seda artiklit ning teadmata teemast eriti palju, ütlevad, et las fanaatik räägib, mis tahab, põhimõtteliselt hammustavad need koerad ju ikkagi inimesi ning näitavad hambaid, järelikult on agressiivsed ja kurjad.
Kas või kui palju keegi järgnevast usub või mitte, on iga lugeja enda otsustada, kuid keerutamiseks ja valetamiseks pole mul mingit põhjust.
Varrukatrenni vajalikkus
Alustuseks toon välja varrukatrenni sügavama sisu. Kaitsekoolitus on ajast aega olnud teenistuskoerte puhul vajalik ja möödapääsmatu, selle abil saab määratleda koerte iseloomu ning sellest lähtuvalt suunata aretust. Tahame me ju kõik, et meil oleks kodus julge ja enesekindel koer, kes ei karda võõraid. Kes ei haugu mõttetult iga mööduja peale, kuna ebakindluse tõttu kahtlustab ta, kas mööduja talle äkki mitte kallale ei tule.
Samuti ei meeldi meile, et meil on kartlik koer, kes hirmu tõttu inimesi hammustab või ründab. Rünnak on aga ara koera puhul ju igati loogiline, sest kui jänes püksis, on just rünnak parim kaitse.
Ja üleüldse on mõnus elada koos enesekindla koeraga, kes usub endasse, ei karda midagi ning on rahulik ja tasakaalukas.
Et selliseid kutsikaid saada, tulebki aretuses suurt tähelepanu pöörata koerte iseloomule. Üldjuhul on ju ikkagi julgetel koeravanematel julgemad kutsikad. Parameetrid, mis nõuavad kontrollimist ning aretuses kindlasti arvesse võtmist, on enesekindlus, stabiilsus, närvilisuse puudumine ning tasakaalukus. Selleks, et eespool kirjeldatud “paketti” määratleda, ongi vajalik varrukatrenn ehk kaitsekoolitus.
Treeningu käigus ning sellele järgnevate testide, eksamite ja võistlustega püütakse luua äärmuslikke olukordi, kus koera eespool kirjeldatud parameetrid saaks optimaalselt ära hinnata.
Mis trennis toimub?
Kui kaitsekostüümis varrukamees ründab, peab enesekindel koer julgema teda omaniku käsul enesekindlalt ja julgelt rünnata vaatamata sellele, et mees teda ähvardab ning lööb. Kui ründaja ründe lõpetab, peab koer kohe pärast omaniku käsku varrukast lahti laskma vaatamata sellele, et süda tegelikult tahaks edasi võidelda.
Tähtis on, et kõik toimuks inimese käsu peale. Koer ei otsusta ise, keda ja millal hammustada. Kui koeral ei ole “ülemisel korrusel” kõik kõige paremas korras, ei õnnestu ümberlülitumine võitluselt valvamisele just väga hästi.
Kui varrukamees uuesti ründab, toimub see juba väga lähedalt ning tundub koerale veelgi “koledam”. Kuid hea koer ei lülitu valvamiselt mitte põgenemisele, vaid haarab uuesti varrukast ja hakkab uuesti võitlema.
Kui koer tahab varrukamehega võidelda või soovib teda valvata ja omanik ütleb koerale, et nüüd tuled korrektselt kõrvale ja me läheme ära, näevad paljud inimesed selles väga head kontrollielementi. Tegelikult näitab see ka koera närvisüsteemi kvaliteeti ning tasakaalu tema peas.
Eespool kirjeldatud süsteemi abil ongi võimalik määratleda koerale niivõrd olulised komponendid, mis võimaldavad omanikul temaga tavaelus normaalselt koos eksisteerida. Seetõttu ongi kaitsekoolitus ja varrukatrenn ning sellega kaasnevad eksamid ja võistlused tõu aretuse seisukohast teenistuskoera tõugude esindajatele möödapääsmatud.
Omanik mõistab paremini
Kaitsekoolituse teine tähtis külg on see, et äärmuslikes olukordades saab omanik oma koera paremini mõistma õppida. On ju igapäevaelus hea, kui tead, kuidas su koer tavaelust erinevates olukordades käituda võib ning kuidas teda siis mõjutada ja kontrolli all hoida.
Trennis loodud rasked olukorrad toovad välja just selle poole ning õpetavad omanikku koera ohjama. Seetõttu ongi kaitsekoolituse läbinud koerad oluliselt paremini kontrollitavad ning omaniku jaoks paremini juhitavad kui tavakoerad.
Kindlasti on paljud koeraomanikud kogenud, et kui nad on oma Muriga käinud koolis ning koer teab, et kui omanik ütleb “istu” või “kõrval”, et siis tuleb seda ka teha. Kuid ühel hetkel lendab äkki kuskilt lind või tuiskab mööda teine koer ning õpitu ununeb. See ongi äärmuslik olukord, mille suhtes on koera võimalik koolitada ainult äärmuslikke olukordi luues.
Kui koer on varrukatrennis võidelnud varrukamehega, naudib seda täiega, ning siis omanik ütleb, et aitab, ning varrukamees ära jookseb, püsib koer kontrolli all. Selline koer püsib kontrolli all ka tavaelus ekstreemsemate olukordade tekkimisel ning oskab ümbritsevat adekvaatsemalt hinnata.
Allikas: ajakiri Lemmik mai 2008
Tekst: Aivo Oblikas
Tagasi
