Suureks abiks veehirmu ületamisel võib ka olla nn treenimis-ja meelitamisõng, mis ühendab kutsika jaoks mängu ja saagi liikumist.
Pikema kepi otsa seotakse nööriga mingi ahvatlev ese ( näiteks pardi kuju) ja seda liigutatakse kutsika ees aeglaselt edasi-tagasi.
Natukese aja pärast hakkab koer, eriti kui ta enne eset juba nuusutada sai, vees liikuma, et ka seal saaki kätte saada. Tavaliselt kutsikal veehirmu pole. Siin loeb loomulikult koolitaja ning eeltöö treenimisõngega, mille abil harjutati saagi toomist.
Kui on võimalus kasutada vanemat koera ning kutsikas on temaga juba tuttav, tuhlab ta hea meelega ja huvitatult koos kogenuma liigikaaslasega kaldal ning laseb ennast vette meelitada. Kutsikale avaldab eriti see muljet, kui väljaõpetatud koer ujub ja midagi veest toob. Tavaliselt ei püsi temagi enam kaldal ja tormab teisele koerale järele.
Veehirmud
Kui teie noor koer tõepoolest vette ei lähe, siis minge ise koos koeraga ja näidake talle ette. Eelduseks on, et koer on teatud vanusesse jõudnud ning koera-peremehe suhe toimib. Kutsikas võib kõigepealt veidi kõhelda, aga enamikul puhkudest järgneb ta teile.
Koos rikkaliku tunnustusega,ei seostu koeral selle märja elemendiga enam midagi " kurja". Üht kriitilist hetke tuleb ikkagi silmas pidada - selleks on üleminek madalast veest sügavasse; hetk, kui kutsikal kaob kindel pind jalgade alt ning ta peab ujuma hakkama.
Sellest murest saab üle - meelitage ja kiitke teda lihtsalt mõnusa suutäiega. Nii saab ka esimene ujumine koheselt tunnustatud ja tasustatud.
Mitte mingil juhul ei tohi te vee juures sundi ja survet kasutada. Kõige kindlam viis panna koer alatiseks vett kartma on see, kui te tirite teda rihma otsas jõudu kasutades vette.
Mitte ükski töö ei nõua nii palju peenetundelisust, empaatiat, kannatlikkust ja aega, kui koera harjutamine veega. Jõu või " psüühilise survega" ei saavutata koera koolitamisel midagi. Võite ainult kiiresti ja igaveseks purustada hoolikalt ja järjekindlalt loodud usaldusliku suhte.
Pärast tööd vees peab teie koer alati nii kaua joosta saama, kuni ta jälle sooja on saanud ning kuiv on. Parem oleks, kui te teda suure imavusega lapiga põhjalikult hõõrute. Kui te panete märja koera aedikusse või külma autosse, ähvardavad teda just külmal aastaajal alajahtumine ning tervisekahjustused. Eriti selliste koerte puhul, kellel on pikad ja karvased kõrvad - see võib olla kroonilise kõrvapõletiku põhjuseks.
Tunnustus ja Dummy
Noore koera jaoks algava järjekindla väljaõpetamise juures tööks vees kehtib loomulikult sama, mis juba kutsikate esimeste sammude puhul - ta ei talu mitte mingil juhul koolitaja "karmi kätt". Nii on see ka jälgede ajamise õpetamisel.
Paari nipi ja õige õpetamisega - kõigepealt esemete või aporteerimisnukkude (dummy) hiljem metsloomade toomisega - on võimalik treenida koerast kindel otsija-leidja ka " märjas elemendis". Vältimatu on seejuures motivatsiooni tõstmine kiitmise kaudu. Alguses tulevad appi käeliigutused just koera koolitamisel vees.
Kui koer juba aporteerib ja metslooma tunneb ,on suhteliselt lihtne teda sügavamasse vette meelitada. Alles siis, kui kõik toomisülesanded maa peal sujuvad, lubatakse koer vette. Otsime selleks mõne tiigi või järve, mille kallas on väikese kaldaga ja kus pole palju taimi. Meie õpilane istub pika rihma otsas koolitaja jala juures ja ootab oma ülesannet. Parema käega visatakse aporteerimispilk või -nukk (kuju), hiljem toomist vajav surnud part vette, vasak käsi takistab noorel koeral otsekohe ise vette tormamast, sest ka vee ääres tohib meie neljajalgne õpilane alles käsu peale aktiivseks muutuda.
Käskluse " apport!" peale, mis on ühendatud väljasirutatud käega antud viipega, peab koer rahulikult vette minema, aga mitte "kõrgushüpet sooritama". Viimasena nimetatu näeb küll väga atraktiivne välja, kuid talvel võib see põhjustada vereringehäireid, madalas vees isegi vigastusi.Lisaks sellele ajab hüpe vette segamini ujumisjälje veepinnal. Kui koer on jõudnud asjani, mida ta peab tooma, peab ta selle otsekohe suhu haarama ning sellega tagasi tulema.
Kui ta peaks kõrvale kalduma ja tahab suuremat ringi teha, tuleb seda ettevaatlikult ja hoolikalt piisavalt pika rihma abil parandada ja suunata ( koer on pika rihma otsas). Enamikel juhtudel haarab noor koer vees asja ( kui ta teab juba, et peab ulukit tooma, siis sobib toodavaks asjaks näiteks part) - nagu toomisharjutuste puhul maa peal - ja toob kaldale. Toodud asja peate te selles varases õpetamisfaasis ajakohase "Anna!" abil kohe pärast koera tagasipöördumist maale või isegi madalas vees ära võtma.
Nii väldite seda, et koer kaldale jõudes end kohe kuivaks raputama hakkab-tal on ju selleks kalduvus-ja toodud " saagi" (enne , samal ajal või kohe pärast seda) maha laseb kukkuda.
Kui selline harjutus on korrektselt üles ehitatud, siis toob koer enamasti eseme probleemideta ja ilma igasuguste kõhklusteta veest välja.
Vahel tuleb ka endal vette ronida
Kui hoolimata ahvatlevatest asjadest mingit tulemust ei saavutata (erand!), siis võib põhjuseks olla, et unustati näiteks koera juba kutsikapõlves veega harjutada. Nagu juba varem kutsikate koolituse juures mainisin, siis parimaks lahenduseks on ise ujumispüksid jalga tõmmata, võimalikult vaikses vees kuni 8-10 m. kaugusele ujuda ja koer enda juurde meelitada.
Kaldal ei tohi olla ühtki teist koera ega inimest- mitte miski ei tohi koera tähelepanu kõrvale viia. Kui koer ei tule, peate tagasi ujuma, koera sülle võtma, ta umbes 5 m. kaugusele viima ja siis väga ettevaatlikult (see on väga tähtis!) "külma märja sisse" panema.
Ta ujub jalamaid kaldale tagasi. Kahe päeva pärast tuleb sama tegevust korrata. Järgmise kahe päeva pärast on koer kogemustest lähtuvalt, enamasti juba enne teie lahtiriietumist kõhuni vees ja ootab, mis küll juhtuma hakkab. Kui ta teile järele ujub, on üks oluline etapivõit saavutatud.
Kui nii ka edu ei saavutata, oleks hea, kui te endale väikese paadi laenutaksite. Mõni tuttav võtab koera paati kaasa. Umbes 10 m. pärast pannakse koer jälle ettevaatlikult vette ja seejärel võtate teie ta kaldal vastu, koera tublisti kiites. Iga kolme päeva pärast tuleb harjutust korrata ning meie õpipoiss hakkab mõistma, et ujumine võib ka midagi toredat olla.
See tähendab, et koera ei seo veega enam midagi negatiivset. Pean veel kord kordama seda eriti tähtsat punkti: alati tuleb töötada täieliku rahu ja kannatlikkusega ning otsustavalt järjekindlalt tuleb vältida igasugust sundi (näiteks koera julma vetteviskamist või muid taolisi lollusi). Ning tuleb pidevalt toonitada, et selline negatiivne käitumine põhjustab koeras suure veekartuse. Et sellest lahti saada, võib vaja minna juba kolm korda nii palju aega; ning vahel ei õnnestugi enam koera veekartusest võõrutada.
Kui koer toob vette visatud eseme/uluki (näiteks pardi) madalast veest ära, tuleb kaugust järjepidevalt suurendada. Koerad, kellele toomine meeldib, toovad eseme/uluki ka siis enamasti otsekohe kaldale. Väga oluline on koera palju kiita ja patsutada!
Noorele koerale peab lausa "vere sisse" minema, et tema omanik rõõmustab väga, kui ta vette läheb ja vajaliku asja sealt ära toob.
Kui meie tulevane jahiabiline tuleb veest välja, ei tohi ta toodut enne äraandmist mitte mingil juhul maha panna ega ennast kuivaks raputada - nagu ma juba ennist toonitasin. Selline teguviis on praktikas põhjustanud nii mõnegi valusa õppetunni, näiteks pardi põgenemise. Parandada saab seda pikka rihma rahulikult (mitte järsult!) tõmmates kui te rihma veel kasutate.
Koolitaja juurde jõudes peab koer kuulekalt istuma ja käskluse peale asja/looma ära andma ning siis tuleb teda ohtralt kiita.
Iga toomisharjutuse juures tuleb jälgida, et noor koer töötaks piinlikult täpselt. Ka vees tuleb iga viga kohe kõrvaldada. Kui vead esinevad toomisel, tuleb põhitegevus maa peal veel kord läbi teha.
Tekst: Hans von Stackelberg
Tõlkinud: Mare Lillemäe
Tagasi
