Mitte kõik koeratõud ei ole ühtviisi koostööaltid. Kaukaasia lambakoer on üks neist nn raskesti alluvaist, kes on tekitanud peavalu paljudele omanikele ja treeneritele.
Ometi on inimesi, kes väidavad vastupidist. Anneli Timmi on üks neist, kirjutab Maaleht.
Ometi on inimesi, kes väidavad vastupidist. Anneli Timmi on üks neist, kirjutab Maaleht.
Ons "kaukaaslastega" asjad tõesti nii hullud?
Kaukaasia lambakoer on välja arenenud inimese kõrval kariloomade kaitsjaks ja valvekoeraks. Siiani arvatakse, et see tõug on tige, allumatu, nii-öelda vaid ühe peremehe koer.
Ega viimane väga vale arusaam ole, sest tean paari juhtumit, kus peremehe surm või pererahva lahkumine on viinud koera hukuni. Tegelikkuses peavad aga väga paljud inimesed kaukaaslasi ning nende "magama panemise" juhtumeid protsentuaalselt ehk väga palju ei tulegi (muidugi oleks ideaalne, kui neid poleks üldse). Konflikt loomaga tekib enamasti siiski vaid juhul, kui inimene ise käitub valesti. Võib isegi väita, et mitte ei käitu, vaid elab koera kõrval valesti.
Kust pärineb arusaam, et see tõug ei allu koolitusele?
Ma isegi ei tea. Kuna kaukaaslased on võrdlemisi pikameelsed, siis on nende koolitamine aeganõudev protsess. Paljudel ei jätku lihtsalt kannatust, sest tulemusi ei saavutata piisavalt kiiresti.
Tasub meeles pidada - see pole saksa lambakoer! Kaukaaslasele ei tee sundimisega midagi selgeks. Kõik peab käima rahulikult, nagu on ka see tõug ise. Tulemusliku koolituse alus on koera ja inimese vaheline hea kontakt.
Minu algkoolitus oma kaukaaslase puhul algas temas arusaama kujundamisest, et kõik loomad-linnud on meie sõbrad ning neid ei pea taga ajama. Oleme külas käinud tuttavatel, kus kassid ja linnud majapidamises, kuid pärast esmast tutvumist on koer rahulikuks jäänud ning kassid-linnud elavad õnnelikult edasi. Loomulikult on koer ikkagi loom, seega pean valvel ikka olema. Katsun nii palju kui võimalik ebameeldivaid olukordi ennetada.
Milline on kaukaaslaste koolituspraktika?
Tema koht ja roll siin päikese all on olnud läbi aegade teistsugune ning seetõttu pole olnud ka vajadust n-ö klassikaliseks koolituseks. Muidugi võib sellega tegelda ning kaukaaslane läbib selle omas tempos, kui piisavalt vaeva näha. Spordi tegemiseks on aga inimene välja aretanud teised tõud. Kaukaaslase omanikud hindavad selles koeras eelkõige tema loomulikku intelligentsust, nimelt see muudab kooselu selle olendiga inimese jaoks nii võrratuks.
Kas on õnnestunud lõhkuda stereotüüpi allumatust kaukaaslasest?
Kindlasti ei taha ma endale ega teistele tõestada, et sellest tõust saab teha sportkoera. Minu soov on kutsuda kaukaaslase omanikke trennidesse, kus nad õpivad oma sõbraga suhtlema, koer teiste loomadega lävima. Kui inimene suhestub koeraga loomulikult, siis edasiseks õpetuseks ongi ümbritseva maailma tutvustamine rahumeelsel teel.
Ise alustasin teadlikult kohe esimesest päevast, kui kutsika koju tõin - mängisin, rääkisin temaga pidevalt, katsusin võimalikult palju temaga aega veeta. Nii terve esimese kuu. Kui kaitsesüstid tehtud, hakkasin tutvustama kõike ümbritsevat - metsad, pargid, mererannad, kutsikate suhtlustreeningud, kohe ka koolitusplatsid. Nii tutvus ta kõigega, mis tema ümber toimus.
Ta on siiani rõõmsameelne poiss ning valmis kaaslasega kohe mängu alustama, olenemata selle tõust või suurusest. Pean muidugi mainima, et minu koeral on ka väärikas eeskuju meie pere 8-aastase saksa lambakoera näol, kellega nad on suurimad sõbrad. Pole iial probleemi, et nad ühest kausist süüa ei saaks või mänguasju ei jagaks. Metsas käies jooksevad nad kõrvuti, eks vanem ole andnud head eeskuju ja õpetust.
Meil on peres veel siiami kass, kes samuti kuulub sõprade ringi.
Sellegipoolest olen valmis iseloomu muutusteks, mis kaukaaslastel vanusega kaasas käivad. Ka minul oli moment, kus pidin vanemate kasvatajatega nõu pidama, sest ei saanud koera ebakindlusest aru. Tänaseks on need probleemid pea kadunud.
Kas on näiteid ebaõnnestumistest, kus loom ikkagi kasvab omanikul nii-öelda üle pea?
Oma koeraga pidasin esimese jõuproovi maha kord metsa jalutama minnes, kui kahekuune kutsikas otsustas, et rihma otsas ta käia ei kavatse. Ulgus ja hüppas kui pöörane, et ketti kaelast ära saada. Nii kestis see vähemalt veerand tundi, aga kui sai selgeks, et perenaine järele ei anna, rahunes. Nüüd meil sellega probleemi enam pole. Selliseid katsetusi on olnud mitmeid, kuid enam mitte nii tuliseid.
Üks tõsisem juhtum oli aastaid tagasi trenniplatsil, kui üks kaukaaslane üritas oma peremeest rünnata ja mina läksin vahele. Oma üleolekut ma koerale küll tõestasin, aga käsi oli pärast ikka auklik ka. Mind see koer edaspidi aktsepteeris, kuid omanik sellest vahejuhtumist suhtumist ei muutnud ning see loom uinutati.
Mida oled oma koeraga saavutanud?
Juba päeval, mil kutsikat valima läksime, teadsin, et koolituseta ta ei jää. Rääkisin kohe alguses kasvatajale ja tõuühingu liikmetele, et sellest kutsikast ei saa kodukoera, vaid kindel eesmärk on temaga kõikjal koos liikuda. Eks mind usutleti ikka kaua, kas ma ikka tean, et kaukaaslasest ei saa kunagi saksa lambakoera...
Võtsin endale eesmärgiks, et hakkan temaga tegelema rohkem kui keskmisel tasemel. Praeguseks olen suutnud tõestada, et minu jutul oli tõepõhi all. Esimest korda proovisime oma võimeid siis, kui Floss oli 5-kuune.
Osalesime kutsikate sõnakuulelikkuse võistlusel. Koju tulime II kohaga.
Edasi oli vaja sooritada kuulekuskoolituse (KK) eksam, seda kindlasti enne aastaseks saamist. Teadsin ju, et puberteet on tulemas ja sellega koos ka jonn. Ega sellest mööda saanud! Siiski sooritasime KK1 eksami 11-kuuselt! Edasi plaanime jõuda teise astmesse. Kui ikka varakult ja teadlikult koeraga tegelema hakata, tulevad ka tulemused.
Kuna tõuühingul on tore tava valida aasta parimaid, konkureerisime meiegi. Tõime sealt koju aasta parima dressuurikoera karika. Floss oli veel aasta parim kutsikas, nii et rõõmu kui palju. Katsun samas tempos jätkata.
Mida soovitada tulevasele kaukaasia lambakoera omanikule?
Kui olete otsustanud selle tõu kasuks, mõelge-analüüsige enne oma ootused ja võimalused hoolega läbi. Seda tõugu koera ei tohi ketti ega kitsasse aedikusse panna, sellega teete karuteene eelkõige iseendale. Kaukaaslane vajab piisavalt vabadust, ootab peremehelt kindlasti mõistmist ja tasakaalukust. Tegemist on ääretult perekeskse loomaga, kes valvab oma territooriumi tõuomase instinktiga ning seda instinkti n-ö üle paisutada ei ole vaja.
Tegelge temaga kojutoomisest alates, olge talle parim ja usaldusväärseim kaaslane. Algõpetus on vajalik nii koerale kui peremehele.
Kaukaasia lambakoer on välja arenenud inimese kõrval kariloomade kaitsjaks ja valvekoeraks. Siiani arvatakse, et see tõug on tige, allumatu, nii-öelda vaid ühe peremehe koer.
Ega viimane väga vale arusaam ole, sest tean paari juhtumit, kus peremehe surm või pererahva lahkumine on viinud koera hukuni. Tegelikkuses peavad aga väga paljud inimesed kaukaaslasi ning nende "magama panemise" juhtumeid protsentuaalselt ehk väga palju ei tulegi (muidugi oleks ideaalne, kui neid poleks üldse). Konflikt loomaga tekib enamasti siiski vaid juhul, kui inimene ise käitub valesti. Võib isegi väita, et mitte ei käitu, vaid elab koera kõrval valesti.
Kust pärineb arusaam, et see tõug ei allu koolitusele?
Ma isegi ei tea. Kuna kaukaaslased on võrdlemisi pikameelsed, siis on nende koolitamine aeganõudev protsess. Paljudel ei jätku lihtsalt kannatust, sest tulemusi ei saavutata piisavalt kiiresti.
Tasub meeles pidada - see pole saksa lambakoer! Kaukaaslasele ei tee sundimisega midagi selgeks. Kõik peab käima rahulikult, nagu on ka see tõug ise. Tulemusliku koolituse alus on koera ja inimese vaheline hea kontakt.
Minu algkoolitus oma kaukaaslase puhul algas temas arusaama kujundamisest, et kõik loomad-linnud on meie sõbrad ning neid ei pea taga ajama. Oleme külas käinud tuttavatel, kus kassid ja linnud majapidamises, kuid pärast esmast tutvumist on koer rahulikuks jäänud ning kassid-linnud elavad õnnelikult edasi. Loomulikult on koer ikkagi loom, seega pean valvel ikka olema. Katsun nii palju kui võimalik ebameeldivaid olukordi ennetada.
Milline on kaukaaslaste koolituspraktika?
Tema koht ja roll siin päikese all on olnud läbi aegade teistsugune ning seetõttu pole olnud ka vajadust n-ö klassikaliseks koolituseks. Muidugi võib sellega tegelda ning kaukaaslane läbib selle omas tempos, kui piisavalt vaeva näha. Spordi tegemiseks on aga inimene välja aretanud teised tõud. Kaukaaslase omanikud hindavad selles koeras eelkõige tema loomulikku intelligentsust, nimelt see muudab kooselu selle olendiga inimese jaoks nii võrratuks.
Kas on õnnestunud lõhkuda stereotüüpi allumatust kaukaaslasest?
Kindlasti ei taha ma endale ega teistele tõestada, et sellest tõust saab teha sportkoera. Minu soov on kutsuda kaukaaslase omanikke trennidesse, kus nad õpivad oma sõbraga suhtlema, koer teiste loomadega lävima. Kui inimene suhestub koeraga loomulikult, siis edasiseks õpetuseks ongi ümbritseva maailma tutvustamine rahumeelsel teel.
Ise alustasin teadlikult kohe esimesest päevast, kui kutsika koju tõin - mängisin, rääkisin temaga pidevalt, katsusin võimalikult palju temaga aega veeta. Nii terve esimese kuu. Kui kaitsesüstid tehtud, hakkasin tutvustama kõike ümbritsevat - metsad, pargid, mererannad, kutsikate suhtlustreeningud, kohe ka koolitusplatsid. Nii tutvus ta kõigega, mis tema ümber toimus.
Ta on siiani rõõmsameelne poiss ning valmis kaaslasega kohe mängu alustama, olenemata selle tõust või suurusest. Pean muidugi mainima, et minu koeral on ka väärikas eeskuju meie pere 8-aastase saksa lambakoera näol, kellega nad on suurimad sõbrad. Pole iial probleemi, et nad ühest kausist süüa ei saaks või mänguasju ei jagaks. Metsas käies jooksevad nad kõrvuti, eks vanem ole andnud head eeskuju ja õpetust.
Meil on peres veel siiami kass, kes samuti kuulub sõprade ringi.
Sellegipoolest olen valmis iseloomu muutusteks, mis kaukaaslastel vanusega kaasas käivad. Ka minul oli moment, kus pidin vanemate kasvatajatega nõu pidama, sest ei saanud koera ebakindlusest aru. Tänaseks on need probleemid pea kadunud.
Kas on näiteid ebaõnnestumistest, kus loom ikkagi kasvab omanikul nii-öelda üle pea?
Oma koeraga pidasin esimese jõuproovi maha kord metsa jalutama minnes, kui kahekuune kutsikas otsustas, et rihma otsas ta käia ei kavatse. Ulgus ja hüppas kui pöörane, et ketti kaelast ära saada. Nii kestis see vähemalt veerand tundi, aga kui sai selgeks, et perenaine järele ei anna, rahunes. Nüüd meil sellega probleemi enam pole. Selliseid katsetusi on olnud mitmeid, kuid enam mitte nii tuliseid.
Üks tõsisem juhtum oli aastaid tagasi trenniplatsil, kui üks kaukaaslane üritas oma peremeest rünnata ja mina läksin vahele. Oma üleolekut ma koerale küll tõestasin, aga käsi oli pärast ikka auklik ka. Mind see koer edaspidi aktsepteeris, kuid omanik sellest vahejuhtumist suhtumist ei muutnud ning see loom uinutati.
Mida oled oma koeraga saavutanud?
Juba päeval, mil kutsikat valima läksime, teadsin, et koolituseta ta ei jää. Rääkisin kohe alguses kasvatajale ja tõuühingu liikmetele, et sellest kutsikast ei saa kodukoera, vaid kindel eesmärk on temaga kõikjal koos liikuda. Eks mind usutleti ikka kaua, kas ma ikka tean, et kaukaaslasest ei saa kunagi saksa lambakoera...
Võtsin endale eesmärgiks, et hakkan temaga tegelema rohkem kui keskmisel tasemel. Praeguseks olen suutnud tõestada, et minu jutul oli tõepõhi all. Esimest korda proovisime oma võimeid siis, kui Floss oli 5-kuune.
Osalesime kutsikate sõnakuulelikkuse võistlusel. Koju tulime II kohaga.
Edasi oli vaja sooritada kuulekuskoolituse (KK) eksam, seda kindlasti enne aastaseks saamist. Teadsin ju, et puberteet on tulemas ja sellega koos ka jonn. Ega sellest mööda saanud! Siiski sooritasime KK1 eksami 11-kuuselt! Edasi plaanime jõuda teise astmesse. Kui ikka varakult ja teadlikult koeraga tegelema hakata, tulevad ka tulemused.
Kuna tõuühingul on tore tava valida aasta parimaid, konkureerisime meiegi. Tõime sealt koju aasta parima dressuurikoera karika. Floss oli veel aasta parim kutsikas, nii et rõõmu kui palju. Katsun samas tempos jätkata.
Mida soovitada tulevasele kaukaasia lambakoera omanikule?
Kui olete otsustanud selle tõu kasuks, mõelge-analüüsige enne oma ootused ja võimalused hoolega läbi. Seda tõugu koera ei tohi ketti ega kitsasse aedikusse panna, sellega teete karuteene eelkõige iseendale. Kaukaaslane vajab piisavalt vabadust, ootab peremehelt kindlasti mõistmist ja tasakaalukust. Tegemist on ääretult perekeskse loomaga, kes valvab oma territooriumi tõuomase instinktiga ning seda instinkti n-ö üle paisutada ei ole vaja.
Tegelge temaga kojutoomisest alates, olge talle parim ja usaldusväärseim kaaslane. Algõpetus on vajalik nii koerale kui peremehele.
Kui õigesti mõtlema hakkame, pole ka probleeme ega arusaamatusi oma lemmikuga. Koer on siiski inimese parim sõber!
Foto: Sven Arbet
Foto: Sven Arbet
Märksõnad:
Tagasi
