Kennel Karjapeni - austraalia karjakoerad

Esimese koera – musta kuningpuudli – sain 15-aastaselt. Mitte ei saanud, vaid võitlesin välja! Elasime 2-toalises korteris ja loomulikult oli mulle selgeks tehtud, et koera sellisele pinnale ei soetata.

Järjekindla survega saavutasin siiski oma tahtmise ja pärast seda (juba üle 30-ne aasta) on mul alati koerad olnud. Abikaasa teadis, millega minuga abielludes riskib, ja lapsed on koerakarvade sees üles kasvanud.

Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?

Kuidas sündis Teie kenneli nimi?

Olin kindlalt otsustanud, et ei mingit lääne ees lömitamist – kennelnimi saab olla vaid eestikeelne. KARJAPENI nimi tutvustab ühelt poolt kasvatatavat tõugu ja teiselt poolt on sümboolne kummardus Võrumaalt pärit esivanematele.

Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?

Arvan, et iga tõu aretuses tuleks lähtuda „emamaa“ aretusnõuetest ja tõu kasutusaladest.

Milline on Teie poolt aretatav  tõug - iseloom ja kasutusala, tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie tõug on lapse-ja lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama täiskasvanutega ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?

Austraalia karjakoer on väga tugeva iseloomuga tõug. See ongi vast tähtsaim, mida tema kohta peab teadma. Veel sadakond aastat tagasi ristati neid koeri metsikute dingodega ja senini tunda loodusliku valiku karmi kätt – austraallased on terve ellusuhtumisega („oma särk on ihule lähim“) ja väga kiire õppimisvõimega. Kas õpitut kasutatakse enda või inimese huvides, sõltub juba peremehest.

Kindlasti tuleb arvestada, et aretuse algse suuna tingis nende koerte kasutamine suurte veisekarjade ajajana. Tänu heale kohanemisvõimele on austraallast siiski võimalik kasutada väga erinevatel aladel – nad hoiavad lemmikloomi ja lapsi, valvavad koduaeda, saadavad oma peremeest kõige keerulisamates oludes ja rasketel retkedel, osalevad edukalt erinevatel koeraspordialadel.

Loomulikult kõlbab austraalia karjakoer ka lihtsalt sõbraks, aga seda aktiivsele tugeva tahtega inimesele. Tähtis pole mitte kilomeetrite arv, mis koer päevas läbib, vaid peremehega koos veedetud tundide sisukus.

Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms.

Eestis on praegu austraalia karjakoeri üle saja. Väga populaarseks ei saa see tõug kunagi, sest temaga tegelemine nõuab inimeselt järjekindlust, teda ei saa igavlema jätta. Tervis on neil tugev, nad on „ilmastikukindlad“ koerad. Pärilikke haigusi pole, küll aga esineb mõnel koeral sajast kuulmisprobleeme, mida võib geeniveaks pidada. „Süüdi“ on selles aretuse käigus kasutatud dalmaatsia koerte veri.

Veterinaari külastused on enamasti tingitud koerte hulljulgest iseloomust ja sellest tulenevatest traumadest. Veel peaks teadma, et „mittetöötavad“ karjakoerad kalduvad kergesti tüsedusele.

Millised on olnud Teie edukamad ja õnnelikumad hetked näitustel, aretuses? Kuhu on viinud Teid kaugeim näitusereis?

Näitusel on muidugi rõõm, kui sinu enda koer saab hea tulemuse, aga heameel on alati suurem, kui võidab sinu kasvandik.

Seni parim pesakond on C-pesakond, kus oli vaid 2 kutsikat ja mõlemad elavad Soomes. Emane on juba teist aastat üks Soome parimate näitusetulemustega karjakoertest (2007.aasta „Parima näitusekoera“ konkursil 4.koht, aga Soomes elab ligi pooltuhat selle tõu esindajat), isasega võisteldakse päästmises ja vägagi arvestatavate tagajärgedega.

Kauged näitusereisid on seotud suurte väljaminekutega, seepärast on meie seni kaugeim näitusereis viinud Poolasse - tulemuseks TP ja CACIB.

Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?

Jah, juba eelnimetatud kahele kutsikale lisaks veel üks Soomes ja üks Ukrainas.

Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?

Kõige raskem on leida kasvandikele sobivaid omanikke. Püüan vältida juhuslikke ja pealiskaudseid kutsikasoovijaid – eks aastatega tulevad selles osas ka kogemused, aga inimese sisse ju ei näe. Loomulikult mõistan hukka „koerapaljundust“, iga pesakonna tegemine peaks olema läbi mõeldud.

Positiivne on see, et kõrge koerakultuuriga maa Soome on meie naaber ja Soome koeraspetsid on Eesti huvilisi väga palju aidanud. Negatiivne on see, et näitusekoertega tegelejate hulgas on nii palju vastastikust vimma - see väide ei puuduta õnneks austraalia karjakoerte omanikke.

Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis? Teie soovid koer.ee lugejatele?

Tahaks näha rohkem empaatiat ja avatust ning vähem suskimist foorumites – kasutage oma vaba aega mitte netis olekuks, vaid koertega õues liikumiseks! 

Küsimustele vastas Lada Mehikas, kennel Karjapeni