Kennel Maringvar - Jaapani chin

Koerad on alati olnud, niisama koerad, lemmikud, tõutud. Kuid mäletan ka üht emast taksikoera, kel samuti ei olnud tõupabereid, kuid kes oli siiski taksi moodi, kelle isa kuskilt sugulaste juurest tõi, kellega sai ränka vaeva nähtud, et ta ei näriks kõike, mis ette juhtus.

Teised koerad olid õuekoerad, isa arvas, et koer peab elama õues, õuekoeri tõin ma majja igalt poolt, olin selleks valmis ka jalgsi muusikakoolist koju tulema(7 km), et taskurätikust rebitud ribadest tehtud paela otsas mingi õnnetu olevus koju tuua ja teda salaja kuuri taga toitmas käia.

Palju aastaid hiljem, kui olin juba kuskil 40 lähedal ja minu vanemad olid pidevalt hämmingus, kust on sellel "lapsel" selline koertearmastus, tuli välja, et ka isal oli lapsepõlves koer olnud ja samuti bernhardiin nagu minul.  Isa oli 6 aastane, berna aga tollal juba vana, taheti magama panna, kuid ta päästis mu isa uppumisest ja vanaema lubas siis talle elu lõpuni putrusid keeta ja hellitada.

Kuidas sai alguse mõte alustada teadliku aretustööga?

Ega tollal ei olnud see n.ö.teadlik asi, aga näitustel sai käidud (Eestis oli siis veel vähe näituseid) ja igasuguseid koeri nähtud, ilusat isast bernat nägin St-Peterburgis ja mõtlesin, et just selliselt isalt tahaksin ma oma Karinale kutsikaid. Aretusega olen tegelnud alati oma kasvataja juhendamisel.

Kuidas sündis Teie kenneli nimi?

Kennel Maringvar koosneb minu laste nimedest Maria+Ingvar

Mida Te oma aretustöös oluliseks peate?

Soov on, et kutsikad oleksid vähemalt sama taseme koerad nagu nende vanemad. Iga kord ei ole see õnnestunud, sest loodus teeb oma valikuid.

Milline on Teie poolt aretatav tõug - iseloom ja kasutusala, tervis, liikumisvajadus, koolitatavus? Kas Teie tõug on lapse-ja lemmikloomasõbralik või sobib ta rohkem koos elama täiskasvanutega ning ei armasta enda kõrval rivaalitsevaid neljajalgseid?

Praegu - jaapani chin, kodus 5 koera, kollektiivne koer, elav ja lõbus seltsiline, ei ole lärmakas, sobib kõigile, soovib olla imperaator, kuid tugeva isiksuse kõrval on nõus olema ka peaminister. Koolitatav niisama, sõnadega, tooniga, näoilmega.......  

Teie poolt kasvatatav tõug Eestis – esindatus, tervislik seisund, populaarsus jms.

Viimasel ajal eriti populaarne, Eestis umbes 30 koera, võib olla rohkem, kuid ülejäänud istuvad vist kodus siidipatjadel. Probleemitu tõug, kerge hooldus.

Millised on olnud Teie edukamad ja õnnelikumad hetked näitustel, aretuses? Kuhu on viinud Teid kaugeim näitusereis?

Olen oma koertega, erinevatega, 3 korda võitnud 9 rühma, ühe koeraga võitsin Moskvas jaapani chinide erinäituse, kus osale 64 koera. Kõige kaugem reis on arvatavasti Horvaatia EUW, aga olen olnud mitmed korrad Poolas, lätis,Leedus, Soomes, Rootsis, Venemaal

Kas Teie kenneli kasvandikud on leidnud omaniku ka väljaspool Eestit?

Üks kutsikas on Saksamaal, üks Venemaal, üks Lätis

Kas on konkreetselt midagi, mida Te koerakasvatajana väldite ja hukka mõistate? Positiivset ja negatiivset Eesti koeranduses?

Mõistan hukka:
- kui inimesed tahavad osta koera enda jaoks (odavalt ja ilma paberiteta), seejärel aga saada kutsikaid (aga üks kord ju peab sünnitama);
- kui inimesed tahavad osta koera oma linnast (näiteks Jõgevalt), sest vastasel juhul ju peab kuhugi sõitma ja raha kulutama;
- kui koeraomanikud küsivad, kas meil linnas on võimalik paaritada; mina vastan sellele, kas te tahaksite, et naabertrepikojas oleks kellega paaritada;
- kui koeraomanikud lasevad sünnitada selleks, et müüa, aga mitte selleks, et endale valida ja jätta

Kuidas hindate koerapidamise kultuuri Eestis?

See on veel väga toores küsimus, kultuur puudub!!!

Küsimustele vastas Silvi Kupinskaja, kennel Maringvar