Koera käitumist mõjutavad teatud põhiinstinktid, mida on kasulik tunda selleks, et oma koerast aru saada ning temaga õnnelikult koos elada.
Kõikidele elusolenditele on ühine ellujäämise instinkt. Ellujäämisinstinktiga koos käib suguinstinkt. See on tavaliselt väga tugev, kuigi erineb sõltuvalt koera tervisest, hormonaalsest tasakaalust, võimalusest.
Vajadus seltskonna järele on instinkt, mis on ühine nii koertele kui inimestele. Mitmetel koerte käitumishäiretel ei ole muud põhjust, kui neile inimese poolt peale sunnitud „vangistus üksikkongis". Uuringud on näidanud, et kriitiline aeg, mil kutsikal kujuneb esmane kiindumus inimesse, on ajavahemik 3. ja 10. elunädala vahel. Kui temasse „vajutatakse" sel ajal piisavalt nauditav inimsuhte jälg, jääb ta inimestesse kiindunuks. Kuid kui ta suletakse aedikusse, kus ta on üksi või kaaslaseks vaid teised koerad, eelistab ta edaspidi igavesti loomset kontakti inimese omale.
Väga olulisel kohal koerte elus on karjainstinkt. Pahatihti toob see instinkt välja halvima külje koerte iseloomus. Selle ilmnemiseks ei pruugi vaja minna rohkem kui vaid kahte koera. Enamik koeri tahab oma omanikele meele järele olla. Kuid kui nad kord koerakarja liikmeks on saanud, löövad nende iidsed instinktid välja ja omanik unustatakse.
Koerad on alati säilitanud instinktiivse vajaduse omada karjajuhti. Seda rolli täidame oma lemmiku elus meie, inimesed. Koerad, kellel see instinkt on tugevaim, on hästi treenitavad. Need on koerad, kes järgnevad omanikule, kui nad on kutsikad, kes ei taha kunagi inimese kõrvalt lahkuda ka täiskasvanuna, kes kuulavad inimest, õpivad tema näoilmeid tundma ja naudivad kontakti. Nad otsivad karjajuhi heakskiitu ja teevad tasuta seda, mida teised koerad teevad altkäemaksu (maius, mänguasi) eest.
Enamik omanikke pakuvad koerale kaitset, toitu ja varjualust, nii nagu seda teevad karjajuhid vabas looduses. Kuid omanik peab üles näitama ka juhivõimeid, kehtestama distsipliini ja säilitama koera lugupidamise enda vastu ning omama autoriteeti. Psühholoogiline üleolek on palju olulisem kui füüsiline suurus või tugevus.
Territoriaalsel instinktil on sügav mõju koera käitumisele. See on seotud ellujäämisinstinktiga ja on seetõttu äärmiselt võimas ning koera eksisteerimiseks eluliselt oluline. Juba 2-3 nädala vanuses väljendavad kutsikad oma territoriaalset tunnetust, vallutades teatud nurga pesas, või siis voodi, padja või tooli kui nende isikliku valduse. Kutsika kasvades suureneb ka nende territoorium, kuni täiskasvanuks saamiseni, mil nad kannavad oma territoriaalse instinkti üle oma peremehe kodule ja karjainstinkti inimperekonnale.
Tavaliselt koerad austavad inimeste poolt loodud barjääre nagu aiad, seinad ja väravad, kuid seejuures kehtestavad nad omaenda „piiri", mida nad märgistavad uriiniga ja kontrollivad regulaarselt.
Koerad kõige agressiivsemad omaenda territooriumil ja kõige allaandlikumad teise koera territooriumil, kõige sotsiaalsemad aga neutraalsel pinnal.
Ja lõpuks on koertes olemas instinktiivne lojaalsus, mis on palju tugevam kui inimeste oma. Kui koer on kedagi oma juhiks tunnistanud, on tal väga raske lülitada oma pühendumust ümber teisele inimesele. Parem toit, suuremad mugavused, lahkus ja mõistmine ei pruugi tagada edu truuduse kõigutamisel isegi vääritu omaniku puhul.
Teisalt, kui te adopteerite koera, kes oma eelmises kodus on õnnelik olnud, andke talle piisavalt aega lojaalsuse ümbersuunamiseks. Siis saate endale sõbra, kes teid kunagi alt ei vea.
Allikas: Eesti Saksa Lambakoerte Ühing
Märksõnad:
Tagasi
