13 Jaanuar 2009
2008. aastal pöördusid inimesed loomahammustuste tõttu arstide poole kokku 2485 korda. Kõige rohkem saadi pureda koera käest – 1832 korda, kasside poolt põhjustatud vigastuste tõttu vajasid abi 559 inimest.
Kõige rohkem loomahammustusi registreeriti Tallinnas (659). Järgnesid Tartumaa (376), Harjumaa (314) ja Ida-Virumaa (295). Kõige vähem said inimesed loomade käest pureda Hiiumaal (17), Läänemaal (20) ja Valgamaal (33).
Suurim loomahammustustega kaasnev oht on marutõbi
Loomadel on marutaud, inimestel marutõbi. Marutaud/tõbi on viirusnakkushaigus, mis kahjustab kesknärvisüsteemi ja lõpeb surmaga, ravi tulemusi ei anna. Kui marutaudis loom on inimest hammustanud, saab inimese haigestumist vältida ainult kaitsesüstimise ehk vaktsineerimisega.
Marutõve (rabies) peiteaeg on keskmiselt 70–90 päeva, isegi kuni aasta. Väljaande "Infektsioonhaigused" andmetel on lühim kindlaks tehtud marutõve nakkuse peiteaeg 4 ööpäeva, pikim 19 aastat. Marutõbe nimetatakse ka hüdrofoobiaks ehk veekartuseks, kuna vähemalt pooltel haigetest esineb neelamisel, isegi ainult vett nähes tugevaid neeluspasme.
Marutaudi võivad nakatuda kõik lihasööjad loomad ja koduloomad, kes omakorda võivad tõveviiruse hammustuse kaudu edasi anda inimesele.
Esimesed haigustunnused tekivad tavaliselt hammustuse kohas – see koht hakkab sügelema ja valutama. Lisanduda võib üldine nõrkus, peavalu. Suus võib olla kuivustunne, söögiisu langeb, keel on kaetud katuga. Tekib ülitundlikkus valgusele ja mürale. Haige ei saa magada, korralikult süüa, tal on hirm, masendus, ta oksendab ning higistab.
Haigushoog tekib järsku koos lihaste spasmiga kõris, mis takistab hingamist. Järgnevad krambihood. Vererõhk langeb, kehatemperatuur tõuseb 42–43 kraadini. Surm saabub äkki.
Kui loom hammustab
Loomahammustuse saanutel soovitame võimalikult kiiresti otsida arstiabi.
AS Lääne-Tallinna Keskhaigla Nakkuskeskuse polikliinikus aadressil Paldiski mnt 62 infektsionisti poolt.
Vastuvõtt tööpäevadel kella 08.00-14.00.
Info tööpäevadel E, T, K, N - 8-18, R 8-16 telefonil 6598 594.
Ülejäänud aegadel töötab vajadusel statsionaaris valvearst - infektsionist.
Info valvetelefonil 6598507.
Loomade tekitatud hammustushaavad on alati saastunud ning koevigastused küllalt suured. Seetõttu on tähtis haava kiire hoolikas puhastamine. Lisaks marutõvele tuleb meeles pidada teetanusevastast kaitset. Ka väikese hammustushaava korral võib areneda septiline või sügav nakkus.
Kui loom lakub inimesel tekkinud haava või kriimustab nahka sedavõrd, et tekib nahapõletik, tuleb seda ravida samuti nagu hammustushaava. Viimase esinemisel tekkiv haavanakkus pärineb pureja suu mikrofloorast, ohvri nahalt või keskkonnast (veest, pinnasest). Ainuüksi kasside ja koerte puremishaavadest on isoleeritud üle 150 bakteriliigi, millest siiski vaid väike osa põhjustab enamiku kliinilistest nakkustest. Loomade suu mikrofloora haigustekitavatest bakteritest on enamik strepto- ja stafülokokid, gram-negatiivsed bakterid või anaeroobid.
Statistika
Vaadates Tervisekaitseameti loomahammustuste statistikat viimase 7 aasta kohta, on hammustamise arv vähenenud. Näiteks 2003.aastal oli see number 4436.
Statistika leiab siit .
Suurim loomahammustustega kaasnev oht on marutõbi
Loomadel on marutaud, inimestel marutõbi. Marutaud/tõbi on viirusnakkushaigus, mis kahjustab kesknärvisüsteemi ja lõpeb surmaga, ravi tulemusi ei anna. Kui marutaudis loom on inimest hammustanud, saab inimese haigestumist vältida ainult kaitsesüstimise ehk vaktsineerimisega.
Marutõve (rabies) peiteaeg on keskmiselt 70–90 päeva, isegi kuni aasta. Väljaande "Infektsioonhaigused" andmetel on lühim kindlaks tehtud marutõve nakkuse peiteaeg 4 ööpäeva, pikim 19 aastat. Marutõbe nimetatakse ka hüdrofoobiaks ehk veekartuseks, kuna vähemalt pooltel haigetest esineb neelamisel, isegi ainult vett nähes tugevaid neeluspasme.
Marutaudi võivad nakatuda kõik lihasööjad loomad ja koduloomad, kes omakorda võivad tõveviiruse hammustuse kaudu edasi anda inimesele.
Esimesed haigustunnused tekivad tavaliselt hammustuse kohas – see koht hakkab sügelema ja valutama. Lisanduda võib üldine nõrkus, peavalu. Suus võib olla kuivustunne, söögiisu langeb, keel on kaetud katuga. Tekib ülitundlikkus valgusele ja mürale. Haige ei saa magada, korralikult süüa, tal on hirm, masendus, ta oksendab ning higistab.
Haigushoog tekib järsku koos lihaste spasmiga kõris, mis takistab hingamist. Järgnevad krambihood. Vererõhk langeb, kehatemperatuur tõuseb 42–43 kraadini. Surm saabub äkki.
Kui loom hammustab
Loomahammustuse saanutel soovitame võimalikult kiiresti otsida arstiabi.
AS Lääne-Tallinna Keskhaigla Nakkuskeskuse polikliinikus aadressil Paldiski mnt 62 infektsionisti poolt.
Vastuvõtt tööpäevadel kella 08.00-14.00.
Info tööpäevadel E, T, K, N - 8-18, R 8-16 telefonil 6598 594.
Ülejäänud aegadel töötab vajadusel statsionaaris valvearst - infektsionist.
Info valvetelefonil 6598507.
Loomade tekitatud hammustushaavad on alati saastunud ning koevigastused küllalt suured. Seetõttu on tähtis haava kiire hoolikas puhastamine. Lisaks marutõvele tuleb meeles pidada teetanusevastast kaitset. Ka väikese hammustushaava korral võib areneda septiline või sügav nakkus.
Kui loom lakub inimesel tekkinud haava või kriimustab nahka sedavõrd, et tekib nahapõletik, tuleb seda ravida samuti nagu hammustushaava. Viimase esinemisel tekkiv haavanakkus pärineb pureja suu mikrofloorast, ohvri nahalt või keskkonnast (veest, pinnasest). Ainuüksi kasside ja koerte puremishaavadest on isoleeritud üle 150 bakteriliigi, millest siiski vaid väike osa põhjustab enamiku kliinilistest nakkustest. Loomade suu mikrofloora haigustekitavatest bakteritest on enamik strepto- ja stafülokokid, gram-negatiivsed bakterid või anaeroobid.
Statistika
Vaadates Tervisekaitseameti loomahammustuste statistikat viimase 7 aasta kohta, on hammustamise arv vähenenud. Näiteks 2003.aastal oli see number 4436.
Statistika leiab siit .
Tagasi
