Koera võtt on otsus, mis mõjustab teie elu tõenäoliselt kümmekond järgmist aastat, nõuab aega ja kulu, kirjutab SL Õhtuleht. Arukas inimene teeb siinkohal mõttepausi, laseb eufoorial vaibuda ja vaeb plusse ja miinuseid, sest mängus on ikkagi elusolendi saatus ja ka enda heaolu. Koera võtku ikka need, kes väga tahavad koera pidada ja on valmis õppima, kuidas seda korralikult teha. Põhiküsimus ongi see, kas üldse koer võtta.
Miks arvate, et tahate endale koera?
Vanemad võtavad sageli koera lastele või laste soovil. See põhjustab aga hiljem probleeme, sest laps pole koera eest vastutaja - huvid muutuvad, tal pole püsivust. Ikkagi on need täiskasvanud, kelle vastutusele ka järjekordne pereliige - koer.
Kui teile aga koer väga ei meeldi või vähemalt mitte sedavõrd, et tahaks selle karvase olendiga oma elamispinda jagada, siis jätke loom parem võtmata, on kõigil kergem.
Teine levinud koera võtu põhjus on lootus suuremale turvalisusele - koer ju valvab ja kaitseb. Tuleb aga tunnistada, et korterit valvavad tõhusamalt ja odavamalt turvafirma valvesüsteem ja korralik lukk, ning pimedatel tänavatel on abi ikkagi koerast, kes on saanud väljaõppe ja oskab teid kaitsta.
Väärate koeravõtu põhjuste sekka võib liigitada ka hetkeemotsiooni ajel tegutsemise (töökaaslase koeral on armsad kutsikad), samuti trendi järgimise (koer kuulub õnneliku pere mudelisse ja see tõug on väga moes).
Ainuke põhjus koer võtta on see, et te tõesti südames väga tahate seda looma ja olete valmis maadlema kõigi kaasnevate rõõmude-muredega.
Elu koos koeraga pole selline nagu elu ilma koerata. Kutsikaga tegelemine on aeganõudev nagu väikelapsegagi, seetõttu on soovitatav võtta puhkust või sättida pereliikmete ajagraafikud nii, et koer ei jääks kohe alguses tundideks üksinda koju.
Varuge endale ilmastikukindlad riided, sest nüüd peate õues käima hakkama igasuguse ilmaga ja mitu korda päevas. Kujutlege end, kilekotike käes, haljasalal koera väljaheiteid korjamas ja siis, haisev pakike näpu otsas, läbi poole linna jalutamas, lootuses leida mõnd prügikasti. Suudate seda taluda?
Teie elamisse ilmuvad karvad, liiv ja kehva ilmaga ka mudased jäljed. Koerapidaja riided on sageli veidi karvased või kaunistatud mõne toreda mudase käpajäljega või läikiva ilalärakaga.
Te ei ole enam oma aja peremees - peate arvestama koeraga, kes ei pääse ise õue tualetti ja kes ei oska avada külmiku ust. Mõelge aegsasti, kuhu te panete koera siis, kui sõidate puhkusele, aga koera kaasa võtta ei saa. Kui teie lähikonnas pole vabatahtlikke koerahoidjad, siis arvestage koerahotelli kulutustega.
Kas teil on ikka vaba aega ja tahtmist, et paar esimest aastat käia igal nädalal koeraga koolis või võtta treenerilt eratunde? Koer vajab koolitust, et temast kasvaks mõnus ja viisakas kaaslane kogu järgnevaks eluks. Juba koolitatud koerale on olenevalt tõust vaja tegevust - nagu teie käite näiteks aeroobikas, võib koerale pakkuda suurt naudingut agility või jahikatsete harrastamine.
Inimene, kes armastab ennast, valib endale koera, kes harmoneerub tema temperamendi ja elustiiliga. Tubast mugavust armastav vähe aktiivne kodanik, kes ei taha pikki jalutuskäike ega viitsi palju mässata koera õpetamisega, ei peaks endale valima labradori retriiverit ega saksa lambakoera.
Kes tahab aga koera, kellega koos minna metsajooksule, võiks ilmselt valida kellegi muu kui inglise buldogi või jaapani hini.
Kui te pole kindel, et tahate iga nädal pühendada tunde treeningplatsil koera õpetades, ärge mingil juhul võtke endale teenistuskoera. On koeratõuge, kes ei sobi algajale koerapidajale esimeseks koeraks, kuna tema kasvatamiseks on vaja teadmisi ja kogemusi.
Seega - alustuseks lugege põhjalikult koeratõugusid tutvustavaid raamatuid, vaadake internetist järele ja valige just teile sobivate tõugude esiviisik. Koeranäitusel käies rääkige inimestega, kel on teile huvipakkuvat tõugu koer ning paluge neil kirjeldada selle tõu eripära.
Eriti hea ettekujutuse tõust saate, kui külastate inimest, kel on kodus mitu nimetatud tõugu koera koos kasvamas. Seejärel saate lõplikult otsustada. Õige tõu otsingut võib võtta toreda ühistegevusena, mida harrastada terve perega.
Eelnev jutt käis just tõukoerte kohta, aga ka krantsid on väga vahvad koerad. Ainus vahe on selles, et kui tõukoera puhul on üpris hästi ette teada, millise välimuse ja olemusega loom kutsikast kasvab, siis krantsikutsika puhul keerutate vene ruletti ehk siis ei tea te suurt midagi selle koera omadustest ning teil võib kas väga vedada või siis väga viltu vedada.
Kui teil aga pole aega kutsikat kasvatada, on teil võib-olla pakkuda kodu hoopis täiskasvanud nn. teise ringi koerale?
Varjupaigast võite leida suurepärase koera, kes annab mõistetele "tänulikkus" ja "truudus" sügavama sisu kui seni olete arvanud. Ent varjupaigakoera puhul tuleb kaasa koera minevik, mis enamasti pole väga helge, ning seegi koer on täis üllatusi, eeldades uutelt omanikelt mõistmist, hoolt ja väga palju armastust.
Täiskasvanud tõukoeri pakuvad teinekord ka koerakasvatajad, kes on sunnitud müüma mõne oma koera, kes mingil põhjusel ei sobi tema aretusplaani.
Tõukoerte ja krantside vahele mahuvad veel nn. piraat-tõukoerad ehk siis ilma paberiteta tõukoerad ning tõukoerte sohilapsed. Mida neist arvata? Eelkõige seda, et te ei saa olla kindlad, mida te ostate selle justkui soodsama hinna eest.
Kõige ettevaatlikum tuleb olla nn. paberiteta koerte ostul ja sel puhul peate teadma, et ostate piraatkoera isegi juhul, kui kutsikamüüja väidab, et ta on ikka seesama tõukoer.
Tõutunnistuse puudumisel on enamasti mingi valgustkartev põhjus ehk siis on kasvataja hoidnud kokku asjadelt, millelt kokku hoida pole tegelikult eetiline (sageli on need kallid terviseuuringud).
Tõukoera tõulisus on määratletud tõutunnistuses, kus on tema põlvnemisinfo, mis on kantud Eesti Kennelliidu registrisse.
Koerad, kes on justkui mingit tõugu, aga ei oma tõutunnistust, ei saa ka kanda tõukoera nime - nendega ei pääse ametlikele näitustele ning nende järglased ei saa tõutunnistusi. Aga mis veelgi olulisem - neil võib ilmneda ebatüüpilisi ja sugugi mitte meeldivaid omadusi iseloomus ja ka välimuses.
Kutsika hind, mis võib sõltuvalt tõust ja vanematest ulatuda kümnetesse tuhandetesse, on siiski vaid väike osa koerapidamisega kaasnevatest kulutustest. Üldiselt on ju loogiline, et mida suurem koer, seda kallim on teda pidada.
Igakuune kindel väljaminek on koeratoit. Toidukulu sõltub koera suurusest - ilmselgelt tarbivad saksa dogid kordades rohkem toitu kui mopsid.
Et koer kasvaks ühtlaselt ja saaks arenguks vajalikke toitaineid, tuleb vähemalt esimese aasta jooksul sööta teda täisväärtusliku Super Premiumi kvaliteetkuivtoiduga. Kvaliteetseid toite müüvad veterinaarkliinikud, loomapoed ja koerakasvatajad. (Korraliku toidu hind on keskmiselt 50-80 eurot 15 kg koti kohta.)
Supermarketi valikusse kuuluvad odavad toidud, aga mida odavam on toit, seda vähem sisaldab see koera kasvuks ja heaoluks vajalikke koostisaineid.
Vastavalt kehakaalule antakse koerale ka ussirohtu, vajadusel vitamiine ja ravimeid. Sõltumata kaalust vajab iga koer madratsit, joogi- ja sööginõusid, kaelarihma või trakse ja jalutusrihma, harju, küünekääre, mänguasju jne. Ka puuri - nii autosõiduks kui ka üksinda kodus olemise ajaks.
Püsiväljaminek esimestel aastatel on ka koolituskulu, ning selleski osas tuleb arvestada sadade eurodega. Võib-olla nakatute näitusepisikuga ning tahate oma ilusat koera näitustel näidata - üks näitus tähendab vähemalt 30 eurost väljaminekut koos osalusmaksu ja reisikuludega.
Lisage siia iga-aastane vaktsineerimine ning ettenägematud tervisekulud - kui koera on vaja opereerida, kui teda on tarvis ravida. Protseduurid on kallid, taas kord käib jutt sadadest eurodest.
Algaja koerapidajana võib teil tulla ette tagasilööke näritud kingade, mööbli või seinanurkade näol. Remondikulud, purustatud esemete asendamine uutega - needki võite liigitada ootamatute kulude registrisse.
Allikas: SLÕhtuleht
Tagasi
