Koertel käib info kogumine ja muu maailmaga suhtlemine suuresti urineerimise ja fekaalide kaudu või siis teist elusolendit nuusutades, seetõttu pissivadki nad tihedamalt, kui nende põis tegelikult sunniks. Urineerimine on omamoodi viis märgistada: piiritleda oma territooriumi, saada infot jooksuaegade kohta ja kinnistada oma sotsiaalset kuuluvust. Koerad vajavad hierarhiat – see on asi, mida nad mõistavad ja aktsepteerivad.
Uriin sisaldab feromoone, mille kaudu liigub info loomade vanuse, soo ja staatuse kohta. Antakse edasi ka oma seksuaalset võimekust. Märgistavad nii emased kui ka isased koerad.
Koer kasutab uriiniga märgistamist ka oma lõhna kandmiseks võõras keskkonnas, maskeerides nii teisi esiletungivad lõhnu (paralleeli võib tuua inimesega, kes keskkonda vahetades võtab kaasa vana tooli, et ennast kodusemalt tunda).
Urineerimine annab ka võimaluse ilma pideva füüsilise kohalolekuta oma territooriumi kindlustada ja kaitsta.
Nii et kui loom märgistab dressuuriplatsil või jalutuskäigu ajal omanikku või teist inimest, siis ühe looma puhul võib see olla territoriaalne käitumine, teisel võõraste lõhnade peitmine ja kolmanda looma seisukohast seksuaalse tugevuse demonstreerimine (tihti märgistavad isased koerad meeste püksisääri).
Kõik koerad on erineva sotsiaalse ja hierarhilise taustaga, erineva seksuaalse võimekusega ja vastavalt sellele tuleneb ka urineerimise eesmärk. Me võime ju nuputada, aga tihtipeale ei pruugigi välja mõelda, mida mõni konkreetne loom oma urineerimisega silmas pidas. Siit tõstatub hoopis teine vahva küsimus: kui me ei mõista loomade kehakeelt, siis kumb on karjajuht, kas koer või inimene? Pakun, et valdavalt koer.
Allikas: ajakiri Lemmik, autor Aivi Org
Märksõnad:
Tagasi
