04 Oktoober 2009
Jaani talu pererahvas Pärnumaal püüab taaselustada igivana koertega karjaajamise traditsiooni.
Nende korraldatud koolitustel saavad seda tööd harjutada nii koerad mitmesajapealise karjaga taludest kui niisama targad koerad, kellele lammaste karjatamine pakub meelelahutust, kirjutab Maaleht. Joel ja Julika Roos kolisid linnast maale viis aastat tagasi ja viisid ellu mõni aasta varem sündinud otsuse võtta lambad. Üsna varsti pärast esimeste põliste Eesti tõugu lammaste kojutoomist tuli Rooside peresse bordercollie Sarah ja tekkis huvi koer karja ajama panna. Praegu käivad Jaani talu bordercollie'd Sarah ja Magna lammaste järel juba üsna osavalt.
Soovides iidset oskust korralikult omandada ja teistelegi huvilistele õpetada, on Roosid korraldanud mitu nädalalõpukoolitust, kus osalenud kümneid koeraomanikke kõikjalt Eestist. Roosid rendivad huvilistele oma aediku ja lambad, kutsuvad kohale koolitaja ning koerad-peremehed veedavad mõnusa tööka nädalalõpu.
Õpivad nii koerad kui omanikud
Päikeselisel nädalavahetusel Halinga vallas Valistre külas asuva Jaani talu hoovi keerates hakkab tulijatele silma pikk autorodu. Karjaajamise koolitusele oli tulnud paarkümmend Eesti koeraomanikku, kellele jagab õpetussõnu tunnustatud Soome treener Kimmo Klossner.
Treeningul õpetab koolitaja kõigepealt koera peremeest, kes siis saadud juhtnööride järgi oma neljajalgset sõpra püüab treenida.
Koera ülesanne on sõna otseses mõttes ajada kariloomad nende kõrval ja taga joostes peremehe soovitud paika. Tavaliselt kasutatakse koera loomade laudast karjamaale või ühelt karjamaalt teisele viimisel. Nii näeb välja treeningki: aedikus on neli lammast ja treener, kes kõnnib aedikus ja utsitab koera talle karja järele ajama. Koer peab jooksma lammaste juurde ühest ja teisest küljest ning kui loomad on soovitud kohas, karjast veidi maha jääma ja ootama.
Vajalikud liikumised teeb Klossner selgeks väikesel alusel loomafiguuridega mängides, sest treeneri sõnutsi selgitab pilt rohkem kui 1000 sõna.
"Kui inimene koos koeraga aedikusse lammaste juurde jõuab, on tal tavaliselt suurest ärevusest kõik minu nõuanded peast pühitud," mainib Klossner muigega. "Pikapeale tuleb aga figuuridega läbi mängitud pilt ette ja siis sujub tegevuski."
Pealtvaatajale tundub kõik lihtne: koeraomanik jalutab aedikus, talle järgneb, külg külje kõrval, tihedalt rivis lambanelik ja õhinal vaheldumisi spurtiv ning maha heitev koer.
Tegelikult nõuab treening muidugi palju aega ja kannatlikkust. Koer ei tohi lambaid liialt jooksutada, vaid peab ajama karja mõõdukas, jalutamise tempos.
"Meie kasutame oma koera loomade karjamaale ajamisel ja sealt tagasitoomisel," selgitab Joel Roos. "Kogu päev koera lammaste juures hoida ei saa, sest muidu ta ainult jooksutaks neid aias. Bordercollie on abiks just nimelt karjaajamisel, loomade ühes kohas hoidmiseks ja kaitsmiseks on teised koeratõud."
Karjakoerte ajamisinstinkt pärineb huntidelt, kes jahti pidades samuti loomakarja külgedelt piiravad.
Nutikad ja töökad koerad
Põhiliselt aetakse karja border-collie'dega, kes vajalike instinktidega tõuliine selekteerides on just selleks aretatud. Neil koertel on aretusel säilinud oma algsed, ajaloolised tööfunktsioonid.
Hea karjakoer ei pruugi olla sugugi näitustel kõrgeid kohti saavutanud loom, seetõttu on tublit töökoera tänapäeval üsna raske leida. Peale tõupuhtuse karjaajamises osav border võib maksta 1000 eurot, väljaõpetatud töötav koer kolm-neli korda rohkemgi.
"Bordercollie'd on tohutult targad: nad on võimelised meelde jätma umbes 200 käsklust," kiidab Klossner, kel endal kodus viis seda tõugu koera. "Nad tahavad väga ise õppida ja koos peremehega midagi uut teha. Põhimõtteliselt saavad peaaegu kõigest aru, ainult rääkida ei oska."
15 aastat koeri treeninud Klossneri jutu järgi on Soomes väga pikk karjakoerte õpetamise traditsioon, sel alal korraldatakse nii Soomes kui mujal maailmas lausa meistrivõistlusi. Karjakoerte treeningutel ja laagrites osaleb treeneri sõnutsi vähemalt 200 koera ja peale selle treenivad paljud talunikud oma koeri ise.
Rooside pere soovib karjakoerte töötraditsiooni Eestis populariseerida. "Eestis on ehk 20 talu, kus koeri karjaajamiseks kasutatakse, aga lambakasvatajaid on ju palju rohkem," räägib pereisa. "Vahel ostavad talupidajad USAst või Inglismaalt juba treenitud karjakoera, samal ajal on inimestel teatud huvi olemas, et ise oma koeri õpetada. Eelmisel aastal tegime neli koolitusnädalalõppu, sel aastal kaks ning kaugeimad tulijad on kohale sõitnud Lätist, Soomest ja Venemaalt."
Karjatamine võib olla töö ja lõbu
Lääne-Virumaa talunik Sven Kessler meenutab, et Eestis on koerad ikka karjas käinud. "Meie kandis olid nõukogude ajal lambakasvatussovhoosid Uhtnas ja Aravetel, siis toodi karjakoeri rohkem sisse," mäletab Kessler. "Meie talus on praegu põhikarjas 300 lammast ja koerast on väga palju abi. Tegelikult võiks olla ka mingi valvekoer, kes karja kaitseb - meie kandis on viimasel ajal palju hunte -, aga siis peaks ta koos lammastega kutsikast peale üles kasvama, kuidagi peres juba olemasolevate koertega sobituma ... keeruliseks läheb."
Taluniku poeg Siim lisab, et kuigi koer aitab väga palju aega kokku hoida, ei asenda ta püsi- aeda ega elektrikarjuseid, millest hundid kipuvad läbi murdma. "Aga vähemalt ei pea me enam ise koera asemel lammaste järel jooksma," naerab Siim.
Peale lambapidajate on üllataval kombel vähemalt pool koolitusel osalejaist hoopis korteriinimesed, keda Jaani tallu toob kirg koeraspordi - agility vastu ning soov oma lemmikule midagi uut ja huvitavat õpetada.
Tallinnast pärit Svetlana Zolotnikova ja Natalja Garaštšenko kuuluvad TAKOsse ehk Tarkade Koerte klubisse ning käivad Pärnumaal oma koertega karjaajamist õppimas puhtast treenimislustist. Mõlemad kinnitavad, et üliaktiivne border ei suuda mingil juhul oma päevi diivanil lesides mööda saata.
"Mina olen erialalt koertetreener ja koer on mul kogu aeg tööl kaasas," kinnitab Zolotnikova. "Kui pole tööpäev, treenin temaga ikkagi kaks või kolm korda päevas." Naine lisab muiates, et border'i omanikuna on ta poole aasta jooksul maha võtnud kuus kilo: koer võib päevas läbida mitukümmend kilomeetrit ja perenaisel laisaks muutuda juba ei lase.
Peale vilgaste bordercollie'de võib karja ajama koolitada Iiri, Inglise ja Austraalia karjakoeri. "Austraalia karjakoera stiil on hoopis teistsugune," selgitab Julika Roos. "Nad on jõulisemad ja mõnevõrra agressiivsemad, kuna neid on aretatud pigem veiseid ajama. Samuti on nad väiksemat kasvu: kui veis jalaga lööb, on nad osavad kõrvale põikama."
Julika Roosi jutu järgi on nende pere lambad karjatamisega maast madalast harjunud. "Nii nagu karjakoertel on säilinud instinkt kedagi karjatada, on lammastel ilmselt instinkt, et nad on karjatatavad. Bordercollie'd ja lambad kuuluvad kokku," ütles Julika.
Joel Roos lisab, et inimesed on oma loomult üsna laisad ja koerad on neid abistanud aastatuhandeid. "Tänapäeval, kui koertest on saanud rohkem pere- ja seltsikoerad ning aretuse käigus taandunud nende algsed oskused, on eriti nauditav anda koerale võimalus rakendada enda tõule igiomast instinktiivset intelligentsust," leiab ta.
Tagasi
