Küsimus:
Tere,
Minu murekirja pealkirjaks võiks olla "Kas koer võtab oma vana peremehe omaks?"
Juttu tuleb minu saksa jahiterjerist.
Sündis kutsikas 2005 aasta septembrikuu viimastel päevadel. Kui kutsikas sai piisavalt vanaks sai ta uueks koduks korter maakohas. Muidu tõuomadustelt korterikoeraks mittesobiv koerake oli oma eluoluga väga rahul. Nüüdseks ekselukaaslase tööpäev oli pikk, kuid mina oma kontoritöötaja tööajaga sain koerakesega piisavalt palju aega veeta. Kutsikas oli rahul, sest ta teadis, mis teda ees ootab, kui ma töölt tulen. Pikk-pikk jalutuskäik, järves suplemine, pulga püüdmine jne. Rääkimata nädalavahetustest, mille enamaltjaol pühendasin temale, et ta saaks ka ilma rihmata joosta.
Muidugi oli asju, mida oleks olnud vaja lahendada koertekoolis. Rahulikult kõrval käimine ilma rihma kiskumata, enda juurde kutsumisele allumine ilma rihmata jooksmisel ja ka ohtlik asi-liikuvate objektide ründamine nagu näiteks liikuvate sõidukite peale jooksimne. Muid muresid ei olnud. Teiste koertega sai läbi valikuliselt.Kassidest siinkohal ei räägiks. Inimestega oli väga sõbralik. Ootasin vaid parajat aega, et koertekooli minna.
Siis toimus isiklikus elus muutus. Läksin lahku elukaaslasest. Võtsin koera linna kaasa, sest ekselukaaslase töögraafik ei võimaldanud koera eest hoolitseda. Kutsikas oli siis kuskil 7 kuune. Väikene linnakorter ja linna närviline elu aga koerakesele ei sobinud. Väikene liikumisruum korteris ja üliväikesed võimalused ilma rihmata liikuda muutsid koera.(4-5 kuud kestis see umbes). Ta hakkas tuppa pissima isegi siis, kui oli just õuest tulnud. Ei söönud enam korralikult(sõi vähe) oli õnnetu, närviline. Ma ei kannatanud enam koera sellises olukorras näha.
Koer sai viidud ekselukaaslase vanemate juurde. Maja asus maakohas, ruumi palju ja kõik tundus koerakese jaoks hea olevat. Aga siis uurides, kuidas olukord kutsiga on veendusin, et ei ole need tingimused üldse kiita. Ta ei saa läbi koertega, kes seal juba ammu elavad, liikuda saab ikka vähe, sest valvajaks on vanem inimene ja ilma rihmata, piiramata maa-alal, oli temaga liikumine võimatu jne, kõike pikemalt kirjeldama ei hakkaks. Praegu on kuts seal elanud 1,3 aastat umbes.
Nüüdseks elan vaikses maakohas, majas, liikumiseks ruumi palju. Tahan koerakese enda juurde tuua, aga mu mehel on "hirm", kas koer mind enam omaks võtab ja kuidas ta suhtub temasse, sest koera jaoks on mu mees ju täitsa uus nägu.
Kuidas peaksin käituma? Kas ta võtab uue pere omaks?
Ettetänades
Hunter
Vastus:
Tere,
Muretsemiseks ei ole põhjust. Koer on karjaloom ning kui tal on seal karjas ka rakendus ning kindlad piirid, rahulik, kindlameelne ja õiglane juht siis tiksub ka kõik muu paika. Juhistaatuse taasisaamiseks nii teie kui uue kaaslase poolt tuleb kindlasti väga abiks koerakuulaja nelja signaali järgimine . Kui te raamatut "Koerakuulaja" veel lugenud ei ole siis soovitan kindlasti. Tagasi tulles oleks esmaselt vajalik kehtestada algne väike rutiin ning lasta koeral rahuneda ning teiega kontakti leida enne kui ise oma tähelepanu temale peale sunnite. Kui ta elas enne teie juures ning uue mehega enne kokkupuudet ei ole olnud siis on üsnagi reaalne, et kontakti tuleb ta ise suhteliselt varakult pakkuma. Esimestel päevadel võib olla rahulikult toetav ning lühidalt hellitusi jagada, kui ta juba uue ümbruse ja keskkonnaga harjunud (keskmiselt 2 nädalat) võib vastavalt käitumisele muuta ka enda oma kas signaale kinnistades või lõdvemaks lastes.
PS! Halvast olukorrast paremasse (selle sõna otseses mõttes koera jaoks mitte inimese seisukohast võetuna) saades ei halvene reaalselt koera seisukord ning kiindumine on reeglina hea tagasi tekkima.
Parimate soovidega,
Kärt Pingas
Koerakuulaja
Märksõnad:
Tagasi
